Kolm salli

Saksas olles sattusin Dresdenis ühte vahvasse käsitööpoodi. Küll oli seal väikesel pinnal kõike! Meilgi on taolisi poode, kuid igas riiulis asju vaid natuke. Seal aga oli valikut hulgaliselt. Ostsin ühe toki mingit mummulist lõnga, et teen salli. Valisin värvi just oma uue käekoti järgi, mis on harvaesinevat sinakasrohelist tooni. Hakkasin kodus kuduma, aga tuli lühike ja kitsas. Kahju, et ikka kohe kaks-kolm tokki ei ostnud, raha polnud tookord väga raisata. Käisin selle jupatsiga natukest aega, siis hakkasin mööda netti ja poode samasuguseid otsima sooviga juurde osta ja -kududa . Ongi olemas Eestis samataoline, aga teise firma oma ja mitte minu tooni, vaid tavaline sinine. Harutasin siis üles ja kudusin keskele tule valgel sarnasena tunduva värviga osa ja mummud jäid ümberringi. Ega ma selle variandiga ka rahul pole, eelmine kude jäi põnevam. Arvatavasti koon midagi veelkord ümber. Ja ostan samataolist lõnga suurema hunniku, nii, et kohe salliks jätkub, kui leian meeldiva värvi, mis kohe südamesse hakkab. Praegusest valikust ei meeldinud ükski nii palju, et osta.

Kangete näppude arstirohi.

Aastaid pole enam heegeldanud, kuduminegi oli vaevaline, näpud olid peale mõnda rida juba pulkkanged ja valutasid pärst mitu päeva. Sellepärast olingi imestunud, kui kevadel arst pärast poolt aastat mu tundetute sültkäte ravimist ütles, et hakake heegeldama, siis on näpud kogu aeg liikuvad. Jessas, mõtlesin, kudamoodi ma heegeldan, asjad ju ei seisa käeski! Proovisin ja (thvui-thvui-thvui üle vasaku õla!) siiamaani pole tuimust tagasi tulnud.
Lõikasin keskelt pooleks ühe kaltsuabi kampsiku, oli teine naa vanamutilik, ja heegeldasin vahele laia pitsiriba. Siis vaatasin, et käised kah na haledad ja heegeldasin nendegi järgi uued. Poekoes kaelus tundus ka igav ja tavaline, selge- küljest ära ja prükki, heegeldasin uue. Tulemus meeldib mulle endale kohe väga. Naeran, et tuunitud kampsik.
Luban pühalikult, et otsin pildi ka juurde, kui mälupulgad läbi kammin.

Veel liivakaarte...

Kõige paremini õnnestunud. Vist...










Liilialised on ka kaardil kaunid


































Ah, igasugu õielised tegelikult on!

sügisesaavutused

välguga pildistatud ja ilma.
no siin nii ilusad ei paistagi, kui päriselt on!
jube ilus ikka on, kui päevavalgel või päikesepaistel valgus läbi värvide kumab ja jutte seintele heidab...

liivakaardid

liivakaardihaiguse sain külge kunagi 2007, kui käisin eesti maapäeval.
seal töötubades nuusutasingi esimest korda igatsorti ehete tegemist, mida varem ainult eemalt olin näinud, ja ka katsetasin kahe liivakaardiga.
need on mul siiamaani alles, ehkki ajavad lausa naerma, nagu miskid laste tehtud põimitud järjehoidjad korvipunujat.

kõige viimasem kaart, mis selle nädala alguses kingiks läks, on selline:

ohhhhhh

ohhh, oleks mul ainult aega kodus arvuti juures istuda ja siia pilte pannes meenutada, mis, millal ja mis tundega tehtud sai...
veel avastasin, et polegi pildistanud viimaseid klaasitöid ja saviplönne ja vanu laastupilte ja osasid liivakaarte jne

salfakad

salfakakiiksu sain külge alustades küünalde kleepimist. kallid, kuramused, sellepärast läksin päevapealt üle tasuta materjalile- klaasile. pudeleid-küünlaid on tööl ja kodus kõik kohad täis. ja mitu korda sama palju olen neid ära kinkinud. kivid ja puidujäänused on ka ülihead alusmaterialid.

väga paljusid piltidelt mu enda käes enam pole, no siis ongi hea, et pildidki alles on.

ökopakend

külla minnes mõtlesin, et nii igav on asjad jälle kinkepaberisse panna. töölaual olid vanad eesti ekspressid ja kari reklaame. jälle tuli mõte, et panen ümber suured ajalehe lehed ja peale kleebin ribasid reklaamidest, aga mitte suvalisi, vaid kus mingi lause või pilt, mis teistega kõrvu naljakas oleks. pusisin tükk aega, kuna kingid olid juba pakis ja pakk ise natuke vormitu. aga sellega, et hea mõte liiga hilja pähe kargab, olen ma ammu harjunud. eks omal on siis alati tööd ja vaeva lihtsalt rohkem.

karbid

mul on oma toas üks riiul, kuhu kogu mu pudipadi varandus peaks ära mahtuma! ;) aga ei taha väga mahtuda ja ei leia kunagi midagi üles ja muud sellised jamad. mõõtsin riiulivahed ja otsustasin osta poest karja korralikke ühesuguseid punutud karpe. et siis ühes on õmblusvärgid ja teises kosmeetika omad ja kolmandas käsitöö asjad ja neljandas teist sorti käsitöö asjad ja üheksandas veel mitut-setut sorti erinevad käsitööasjad...

aga - kunagi pole nii palju raha, et 12 ühtemoodi kasti poest osta! eraldi ei hakka punnitama, äkki ei saa jälle teisel kuul samasugust ja...

ja nii see ostmine venib juba mitu aastat.

kui ma eelmisel aastal septembris perele papusid ostsin, avastasin, et need papukarbid on hiiglama tugevad, mitte ei taha pliidi alla panekuks katki käriseda. ja samal päeval varisesid mulle nagu tellitult kapi ja seina vahelt vanad tapeedirullide jäänused kaela. tuli mõte need karbid tapeediga üle liimida. said tehtud. sellised:

ega seda salfakakaunistust seal kohe peal polnud. see lisandus hiljem, kui paras jupp ühe pudeli peale panekul üle jäi ja kaanele samasugune juurde tuli rebida. ülejäänud karbid on praegu veel ilma, kuna ma ei suuda otsustada, kas panen kõigile ühesugused, mis oleks minu puhul surmigav või siis igale erinevad, mis oleks minu puhul mu tavaline liialdus, mida hiljem kohe kahetsema hakkan ja mida enam tagasi võtta ei saa.

no las mõte laagerdub. sellega ju ei põle. kesse neid peale mu enda ikka imetleb!

teise karbi tegin hiljuti, kui ansamblinaistega jõulupidu pidasime ja kink omatehtud pidi olema. võtsin siis kapist kauahoitud kaunikese karbi ja kleepisin ta üle, välja tuli vaat selline:

pidasin salamisi õhtu läbi pöialt, et kink inimesele satuks, kes ise ka käsitööst lugu peab. ja sattuski.

siidimaal

siidimaalis olen kehvalt esindatud, paar pilti ja paar saali, pilte praegu vaid ühest. eks pean teised ka kapist üles otsima ja jäädvustama.

joonistada ma ei oska, sellepärast see nn maalimine mulle eriti pinget ei pakugi. põnevam on jälgida, mida kortsutamine ja sool värvidega lõpuks teinud on.

villlll

villast olen ma väga vähe asju teinud, ühe sauna istumisaluse, mõne seebi ja natuke suuremaid ja väiksemaid torgitud pilte. ah jaa, ühe padja kah. viimane on ramsis ja palju laste padjasõdu ning peallösutamisi üle elanuna veidi kulunud.

varsti, varsti...

kannatust, kohe kui mu haiged randmed jälle kauast arvutisistumist kannatavad, hakkab siia asju lisanduma...