Kolm salli

Saksas olles sattusin Dresdenis ühte vahvasse käsitööpoodi. Küll oli seal väikesel pinnal kõike! Meilgi on taolisi poode, kuid igas riiulis asju vaid natuke. Seal aga oli valikut hulgaliselt. Ostsin ühe toki mingit mummulist lõnga, et teen salli. Valisin värvi just oma uue käekoti järgi, mis on harvaesinevat sinakasrohelist tooni. Hakkasin kodus kuduma, aga tuli lühike ja kitsas. Kahju, et ikka kohe kaks-kolm tokki ei ostnud, raha polnud tookord väga raisata. Käisin selle jupatsiga natukest aega, siis hakkasin mööda netti ja poode samasuguseid otsima sooviga juurde osta ja -kududa . Ongi olemas Eestis samataoline, aga teise firma oma ja mitte minu tooni, vaid tavaline sinine. Harutasin siis üles ja kudusin keskele tule valgel sarnasena tunduva värviga osa ja mummud jäid ümberringi. Ega ma selle variandiga ka rahul pole, eelmine kude jäi põnevam. Arvatavasti koon midagi veelkord ümber. Ja ostan samataolist lõnga suurema hunniku, nii, et kohe salliks jätkub, kui leian meeldiva värvi, mis kohe südamesse hakkab. Praegusest valikust ei meeldinud ükski nii palju, et osta.

Kangete näppude arstirohi.

Aastaid pole enam heegeldanud, kuduminegi oli vaevaline, näpud olid peale mõnda rida juba pulkkanged ja valutasid pärst mitu päeva. Sellepärast olingi imestunud, kui kevadel arst pärast poolt aastat mu tundetute sültkäte ravimist ütles, et hakake heegeldama, siis on näpud kogu aeg liikuvad. Jessas, mõtlesin, kudamoodi ma heegeldan, asjad ju ei seisa käeski! Proovisin ja (thvui-thvui-thvui üle vasaku õla!) siiamaani pole tuimust tagasi tulnud.
Lõikasin keskelt pooleks ühe kaltsuabi kampsiku, oli teine naa vanamutilik, ja heegeldasin vahele laia pitsiriba. Siis vaatasin, et käised kah na haledad ja heegeldasin nendegi järgi uued. Poekoes kaelus tundus ka igav ja tavaline, selge- küljest ära ja prükki, heegeldasin uue. Tulemus meeldib mulle endale kohe väga. Naeran, et tuunitud kampsik.
Luban pühalikult, et otsin pildi ka juurde, kui mälupulgad läbi kammin.

Veel liivakaarte...

Kõige paremini õnnestunud. Vist...










Liilialised on ka kaardil kaunid


































Ah, igasugu õielised tegelikult on!

sügisesaavutused

välguga pildistatud ja ilma.
no siin nii ilusad ei paistagi, kui päriselt on!
jube ilus ikka on, kui päevavalgel või päikesepaistel valgus läbi värvide kumab ja jutte seintele heidab...

liivakaardid

liivakaardihaiguse sain külge kunagi 2007, kui käisin eesti maapäeval.
seal töötubades nuusutasingi esimest korda igatsorti ehete tegemist, mida varem ainult eemalt olin näinud, ja ka katsetasin kahe liivakaardiga.
need on mul siiamaani alles, ehkki ajavad lausa naerma, nagu miskid laste tehtud põimitud järjehoidjad korvipunujat.

kõige viimasem kaart, mis selle nädala alguses kingiks läks, on selline:

ohhhhhh

ohhh, oleks mul ainult aega kodus arvuti juures istuda ja siia pilte pannes meenutada, mis, millal ja mis tundega tehtud sai...
veel avastasin, et polegi pildistanud viimaseid klaasitöid ja saviplönne ja vanu laastupilte ja osasid liivakaarte jne

salfakad

salfakakiiksu sain külge alustades küünalde kleepimist. kallid, kuramused, sellepärast läksin päevapealt üle tasuta materjalile- klaasile. pudeleid-küünlaid on tööl ja kodus kõik kohad täis. ja mitu korda sama palju olen neid ära kinkinud. kivid ja puidujäänused on ka ülihead alusmaterialid.

väga paljusid piltidelt mu enda käes enam pole, no siis ongi hea, et pildidki alles on.